Kõrvits "Amazonka" (portsioonkõrvits) (100 g)

Portsjonkõrvits "Amazonka".
Varajane põõsassort. Tõusmetest viljade täisküpsuseni kulub 80-88 päeva. Peavars on kuni 1 m pikkune.
Vili on kerajas, sile, erk-oranž, kergelt märgatavate valgete triipudega. Kaal 0,6-1,5 kg. Viljaliha on erk-oranž, krõmpsuv, magus.
Universaalne kasutamine.

* Kasvatamise iseärasused.
Kõrvits on soojalembene kultuur. See ei vaja mitte ainult mulla, vaid ka õhuniiskust. Kultuuril on võimas juurestik, mis ulatub sügavale maasse. Kõrvits ei talu seisvat vett, seetõttu on soovitatav istutada see kõrgemale kohale. Kasvab suurepäraselt mitte ainult peenral, vaid ka sõnnikuhunnikul.
Istutuskoht valitakse päikeseline, muld — väetatud. Kuna kõrvits võtab enda alla suure ala, on parem istutada see piki aeda, suunates vääned aiale. Põõsasvorme kasvatatakse peenardes, paigutades vääned puude alla.
Kõrvitsaseemned idanevad kaua, taim ise areneb pikka aega (120-140 päeva). Seetõttu on kõige parem kasvatada seda istikute kaudu. Istikute külvamist alustatakse 25-35 päeva enne avamaale istutamist.
Külvata on parem mitte kastidesse, vaid eraldi topsidesse, kuna kõrvits talub halvasti ümberistutamist. Istikuid kastetakse sooja veega (+25°C), väetatakse 1-2 korda mineraalväetistega (1 supilusikatäis 5 liitri vee kohta). 
Eestis istutatakse istikud peenrale 10.-12. juunil, katte alla — 20.-25. mail. Parem on istutada see kõrgetele peenardele (20-25 cm).
Kui teil ei õnnestunud istikuid kasvatada, siis külvake seemned avamaale (kuid mitte varem kui 25. mail). Eelnevalt leotage neid vees või idandage niiskes saepurus, kuni ilmub väike juureotsik. Seemnete külvisügavus: 8-12 cm. 
Hooldus.
Kõrvitsa hooldus seisneb kastmises, väetamises, kobestamises, mulla multšimises ja põõsa kujundamises. Kastetakse harva, kuid rikkalikult.
Õitsemise ajal kastmist veidi piiratakse. Et vältida õietolmu mahapesemist õitelt, kastetakse juure alla, istutusauku. Kaks nädalat pärast istutamist väetatakse taimi lehmasõnniku leotisega (1 ämber taime kohta), millesse on lahjendatud nitrofoskat (2 supilusikatäit). 15 ja 30 päeva pärast väetamist korratakse.
Kui kõrvitsa vääne ei näpistata, võivad need kasvada 5-7 meetri pikkuseks, palju toitaineid kulub rohelise massi moodustamisele, moodustub suur hulk väikeseid kõrvitsaid, mis ei jõua valmida.
Hea saagi saamiseks tuleb taim kujundada 1-3 varreks, jättes igale 1-2 vilja. Kui peavars ulatub 1,5-2 meetri pikkuseni ja sellele ilmub 1-2 viljaalget, tuleb vääne ladvast ära näpistada, jättes pärast viimast viljaalget alles 4-5 lehte. Külgmisi vääne jäetakse 1-2 tükki, ülejäänud eemaldatakse. Allesjäänud vääned võib mullaga katta ja maa külge kinnitada. Need juurduvad kergesti, ja siis saavad viljad palju rohkem toitaineid ning valmivad kiiremini. 
Kõrvits koristatakse kuiva ilmaga 1.-15. septembrini, lõigates ära koos viljavarrega. Mingil juhul ei tohi hoida viljavarrest — see võib ära kukkuda ja säilitamisel riskib kõrvits mädanema minna. Optimaalne säilitustemperatuur: +5...+8°C. Kõrvitsad säilivad hästi ka toatemperatuuril, vältides otsest päikesevalgust. Kui vajalikele normidele vastavaid säilitustingimusi ei ole, siis kõrvitsad töödeldakse: külmutatakse, kuivatatakse, keedetakse moosiks, tehakse sukaadi. Parimad isendid jäetakse kevadeni seemneteks.